Kuidas suhtub õigeusk hasartmängudesse?
Õnneotsimine pole sugugi uus trend. Kuigi tänapäeval on kasiinod ja lotomängud inimestele lähemal kui eales varem, on hasartmängud pärit juba eelajaloolisest ajast.
Sama vana kui on õnnemängud, on ka religioon. Õnnemängud tunduvad olevat väga süütud, kuid kristlus suhtub hasartmängudesse üsna kriitiliselt – kirikud kritiseerivad panustamist ning usuvad, et tegemist on saatanliku tegevusega. Peamine põhjus, miks kasiinod langevad kiriku silmis halva varju taha, on nende ahne olemus: ahnus on teadupärast aga surmapatt.
Rahajanu ja ahnus panid kirikuid hasartmänge vihkama ning keelama sellist tegevust, kuid ajad muutuvad ning nii nagu kogu maailm on muutunud moodsamaks, muutuvad ka usklike harjumused. Samm-sammult on muutunud lotomängud, eriti bingo, usklike seas populaarsemaks ning isegi paljud kogudused on korraldanud erinevaid õnnemängudel põhinevaid korjandusi.
Õigeusu kirikud suhtuvad õnnemängudesse halvasti
Kuigi erinevad kogudused suhtuvad kasiinomängudesse erinevalt, on valdavalt siiski suhtumine negatiivne. Kirik arvab, et hasartmängud on Jumala armastuse vastu: Kristuse õpetused peaksid tooma inimestele armastust ning austust, kõik peaksid üksteist aitama ja toetama.
Hasartmängud on aga selle poolest täiesti erinevad, kuna põhinevad sisuliselt isekusel ja “iga mees enda eest” põhimõttel. Kui üks inimene võidab jackpoti, tähendab see, et keegi teine jäi sellest ilma.
Samuti rõhutab kirik seda, et kasiino mängud võivad tekitada sõltuvust, mistõttu paneb kasiinomaailm neid veelgi rohkem muretsema.
Õigeusu kirik ei pea kasiinos mängimist sobivaks isegi siis, kui kulutatakse vähe raha või pole sõltuvuse märke. Kiriku arvates ei kehti kasiinomängude puhul mõõdukuse põhimõte ning seega on kiriku arvates isegi vähene mängimine probleem.
Korjandused on lubatud
Kõik ei ole aga päris nii must-valge. Näiteks sai Soome kasiino Paf alguse heategevusest.
Kuigi kasiinos mängimine on õigeusu kiriku poolt keelatud, on lubatud õnneloosid juhul, kui need toovad kirikule tulu. See võib küll tunduda vastandlik, kuid see on lubatud ühel põhjusel: korjandusega antakse Jumalale seda, mida tema on meile andnud ning kui tegemist ei ole tulu eesmärgil tehtud üritusega, on selline õnneloos lubatud. Õnneloosid võivad tegelikult moodustada kiriku eelarves ka väga suure osa.
Veel üks põhjuseid, miks kiriku jaoks on korjanduste tegemine lubatud, on soov tuua koguduse liikmed lähemale. Üksi kasiinosse minemine on isekas tegu, samas kui ühine korjandusel ja õnneloosil osalemine toob inimesed üksteisele lähemale. Samuti antakse liikmetele andeks, kui nad peaksid libastuma ja siiski võtavad osa kasiino mängudest.
Ainsad, kellel ei ole absoluutselt lubatud kasiinomänge mängida, on vaimulikud – see on täiesti keelatud ning kui mõni preester mängib kasiinos, visatakse ta vaimulike ridadest välja.
Ajad muutuvad, seega pole välistatud, et kiriku arvamus muutub tulevikus, kuid alati tasub mõelda kiriku peamisele seisukohale: kõik kiriku liikmed peaksid üksteist toetama ning ahne mängurlus ei ole tee üksteise toetamiseni.